Nõnda on meediateoreetik Indrek Ibrus pealkirjastanud oma hea artikli 23. augusti Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen. Ta leiab, et Eesti peaks vältima enda puhul rahvustevahelistele konfliktidele rajatud ajalookäsitlust. "Kui ajalugu pole kirjutatud mitte etnose, vaid riigi ja maa ajaloona, kõneleb see tema tänastele erisugustele kodanikele, et seda maad armastades on loota ka vastuarmastusele. Kui Eesti riik kõiki oma inimesi selles veenda suudab, on ta lõpuks hoopis rohkem riik kui kunagi varem."
Kuigi mul ei lubatud seda kommentaari üles riputada, panen selle ikkagi:
VastaKustutaVäga kurb, et teatud isikud nn. heade suhete hoidmiseks on valmis tõe maha salgama. Aga jah, eks Dumas põlvkond ole ammu otsa saanud.
Siiski ma olen alati ja jään tänapäeva inimestelt eeldama selgroo olemasolu ning julgust asju välja öelda nii nagu asjad on. Takistuseks võib muidugi tulla faktide mitte mõistmine, silmaringi väiksus ja madal harituse tase. Arvestades, et tänapäeva noored on tihti läbi lugenud ainult ca 30-50 raamatut, siis neile võibki iga kirjutatükk puhta kullana tunduda.