Aktuaalsed ülestähendused

Täna oli teist päeva Sirpi kätte võttes hea lugeda Rein Ruutsoo artiklit „Kommarid on õigustajatetagi pedestaalil", kus ta eelviimases lõigus kirjutas, et „teisitimõtlejate vaenlase agendiks, Venemaa sõbraks, kommunistiks, punaseks professoriks jne manamisega diskussiooni pärssimisele on tähelepanu juhtinud Rein Raud, David Vseviov (EPL 30. XI), Erkki Bahovski (PM 27. XI) jt. Just diskussiooni mahasurumise püüus, mitte selles, et mõni ikka veel julgeb torkida, näen ma Eesti demokraatia tänast probleemi." Mainitud suhtumist olen minagi täheldnud üsna tihti ja pean seda kahetsusväärseks lähenemiseks.

Teine, öösel pärast linateose „Kokkupõrge" (ingl Crash) vaatamist Sirbist leitud tabav tähelepanek pärineb Maarja Vainolt, kes kirjandusküljel märgib, et „ometi on nii „Kõrboja peremehe” kui ka „Ma armastasin sakslast” puhul otse hämmastav, kui visalt vaadatakse mööda nende romaanide seosest eestlaste rahvusliku ajaloo ja identiteedi probleemidega. Eriti „Ma armastasin sakslast” oma teemaasetusega võiks näiteks riigikogus olla lausa kohustuslik kirjandus. Eestlased tegelevad ikka veel täpselt samade rahvusliku enesetunde küsimustega, mille üle arutleb ja mille küüsis vaevleb Tammsaare romaani peategelane. Ja globaliseeruvas maailmas on veelgi aktuaalsem armastuse võimalikkus erineva rahvusliku taustaga inimeste vahel (mis on omakorda seotud eestlaste minapildiga, eneseväärikuse või enese häbenemisega)."

Nimetatud YLE TV2-st nähtud ja mitmeid auhindu saanud filmi „Kokkupõrge" sobib iseloomustama Wikipediast leitud sisu tutvustav järgmine lause: „The film seeks to depict and examine not only racial tension, but also the distance between strangers in general." I really agree that "Crash" talks about "major issues in today's society" and hopefully influences positively its viewers and those, who acquaints with it in another way.

Taas üks ajastu märk vähem

Pärast head treeningut ja (Soome TV 1-st nähtud) Inglise filmi ,,Lehtpuu varjus" vaatamist lugesin Postimehest piltuudist ,,Pilvelõhkujad pisaraid ei usu", et jällegi on lastud põhiliselt suurema tulu teenimiseks lammutada ajaloolise väärtusega puitmaja aadressil Kentmanni 6, Tallinn. Kinnisvaraprojekti teostajaks on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik koos Merko Ehitusega.

See on kurvastav, et nõnda on lubatud toimida kunagisel koolimajal, mis nägi kena välja. Kahju, et suundumus rajada uusi objekte väärtuslike vanade arvel (nt Sakala keskuse osaline ja erinevalt Kalamaja puithoonetest miljööväärtuslikeks mitte peetud Maakri tänava kandi puitmajade lammutamine, Tallinna Vanalinna kaitsemüüri äärde elumajade rajamine jne) jätkub suuremal või väiksemal määral nii siin kui seal. Veel enam paneb nördima teadmine, et tänapäeva Eestis väga paljusid sääraseid tegusid ära hoida või leida keskteelisi lahendusi, kus säilitatakse nii olemasolev kui antakse voli teha mõistlikul määral uut, tõenäoliselt ei õnnestu. Kui midagi annab ära teha, siis kulub asja eest seismiseks hulk aega ja jõudu.

Segaverelise mõtted oma teemal

Soovimata kirjutada tundlikul teemal, väljendada võrgus rahulolematust ja kedagi ärritada, kommenteerin Eesti Päevalehes ilmunud Tallinna Ülikooli sotsioloogiaõppejõu doktor Aili Aarelaiu kirjutist „„Oma" saab olla vaid eestikeelne".

Olemata erinevalt mainitud artikli autorist kõrgelt haritud ja õpetlane, leian, et on ebaõige defineerida ennast kui rahvust üksnes teis(t)ele (rahvus(t)ele) vastandades, kuigi see võte on levinud. Märksa raskem on leida teisega ühisosa, teda mõista, üritada lahendada küsimust pingutust nõudval viisil (nt paludes mootorsõidukit kõnniteele parkinud venekeelsel naabril eeskirjadele toetudes mitte parkida edaspidi oma sõiduautot kõnniteel kas või politsei abiga, kui muu ei aita) ja/või elada heasoovlikult koos edasi.

Teiseks ei saa päris nõustuda dotsendi väitega, et rajajoonte segiminekul võõraga ei ole oma eluvõimeline. Üle maailma võib tuua näiteid, kus erinevate etniliste gruppide esindajad on hoidnud, hoiavad ja arendavad oma kultuuri ühiskonnas, kus ollakse kas vähemuses (nt kurdid, baskid, juudid, prantslased Kanadas jpt) või enamuses (nt eestlased Eestis, lätlased Lätis, flaamid Belgias ja sakslased Saksamaal) teistega kõrvuti elades ja segunedes. Rahvus on ju kokkuleppeline tähistaja. Näiteks Eesti- ja Liivimaa kubermangus elanud põliselanikud hakkasid end nimetama eestlasteks üldiselt alles 19. sajandi teises pooles ja üks põhjustest, miks nii hakati tegema, oli soov saavutada iseseisvus (rahvusriigina).

Pidades lugu A. Aarelaiust ja ta seisukohtadest, on mul kui rumeenia ja ukraina päritoluga ema ning eestlasest isa järeltulijal ning teiste etniliste gruppide esindajatele mõeldes mõneti riivav lugeda, et Eestisse rännanud on NSV Liidu orvud. Sovetiajal, kui Eesti oli teiste liiduvabariikidega Nõukogude Liidu osa, toimus liidusisene migratsioon ja siis polnud teada, et ühel päeval elatakse suveräänses Eesti Vabariigis. Tänapäeval toimub osalt analoogne elukohariigi vahetus Euroliidus ja Ameerika Ühendriikides, kus ümberasujad loodavad teises kohas muu hulgas paremini elada.

Kirjutada, et kõige kindlamini on oma ja võõra piiri Eestis fikseerinud arvukas Venemaa kodanikkond (u 135 000 in) ja Eesti kultuuriruumil pole nende kollektiivses mälus kohta, on natuke kummastav lugeda. Väga paljud on Venemaa Föderatsiooni kodakodandsuse valinud sobivamate taotlemistingimuste tõttu (Wikipedia 2007. – Russians in Estonia. Current situation. Citizenship. Alternatives; http://en.wikipedia.org/wiki/Russians_in_Estonia#Alternatives). Küllap on paljud eakamad valinud idanaabri kodakondsuse ka vanaduspensioni saamise pärast. Kui Eesti Vabariik oleks samamoodi Leedu Vabariigiga andnud oma muulastele kodakondsuse pärast taasiseseisvumist või annaks seda kas või Austraalia Liidu kombel praegu, siis usun, et paljud muulased hakanuks või hakkaksid Eesti kodakondseteks. 1991. aasta märtsis peetud referendumi tulemused näitasid, et väidetavasti üle 100 000 mitte-eestlase andis koos eestlastega oma toetuse Eesti Vabariigi sõltumatuse ennistamiseks (Stadnikov, Sergei 1998. Möödapääsmatuks mäluvärskenduseks. – Sirp 7. aug, nr 29; http://www.sirp.ee/archive/1998/07.08.98/Sots/sots1-2.html). Kui põhikeelena võõrkeelt kõnelevad inimesed on elanud aastakümneid Eestis, siis on Eestil koduna nende kollektiivses mälus kohta ikka küll.

Kui paljudele eestlastele ei meeldinud nõukogude ajal nende nimetamine võõrsil venelasteks, sest mõistsid ju eestlased toona enamasti vene keelt, ja/või nõukogudelasteks (ingl soviets), sest oldi sealt riiklikus mõttes pärit, siis nüüd pakub eestlasest sotsiaalteadlane välja, et kutsugem Eesti kodakondsuse saanud venekeelseid eestivenelasteks. Teades, et Eestis elab enam kui 120 rahvusvähemust ja arvatavasti ka teaduslikust vaatevinklist pole adekvaatne nimetada neid erinevatest etnilistest rühmadest pärit inimesi eestivenelasteks. Välja käidud loogika järgi on mu Bukoviinas sündinud ja üles kasvanud ning rumeenia ja ukraina päritolu ema venelane, mida ta ometi pole.

Au pihta käida võiv ja Eesti kodaniku staatust taotlema mitte just väga motiveeriv on Eestis kodakondsuseta elavate isikute äramärkimine soona. Kui autor kirjeldab viimast rühma inimestena, kellel on järsult muutunud oludes tõsised toimetulekuraskused identiteediga, siis mitte oluliselt väiksemad enesemääratlusprobleemid tunduvad olevat ka hulgal eestlastel, kes viimasel ajal näevad põhilise viisina hoida oma keelt, kultuuri ja rahvust lõikavalt vahet tehes ning oma ego pealesurumises (nt II maailmasõjas langenuid mälestava monumendi teisaldus Tõnismäel). Parajalt arusaamatuks jääb selline suhtumine olukorras, kus tunnustatud standardite järgi on eestlastel õnnestunud ülejäänud eestimaalastega luua hästi toimiv riik ja majandus, kuulutakse nii Euroopa Liitu kui NATO-sse ning ollakse hinnatud partner terves maailmas.

Midagi ilusat ...

... lõikuskuul nähtud ja ikka mõnikord meelde tulevast filmist "A walk to remember" 'Teekond mälestustesse': "Love is always patient and kind. It is never jealous. Love is never boastful or conceited. It is never rude or selfish. It does not take offense and is not resentful." Beautiful, isn't it? Is it possible -- I hope so.

Tunnistan, et Jamie'i Sullivani varalahkunud ema päevik või kogu, kus olid kirjas need mainitud mõtteread, andis mulle tugevama tõuke proovida jõudumööda kätt blogi pidamises või hakata ära märkima mõningaid asju, mis on jäänud mulle silma ja/või püsinud peas.
Lõpetuseks pakun kuulamiseks samast linateosest pärit Mandy Moore'i lugu "Only hope'i" (vt laulusõnu) ja "Cry'd" (vt laulusõnu).

"Ükskord on Eesti riik"

Nõnda on meediateoreetik Indrek Ibrus pealkirjastanud oma hea artikli 23. augusti Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen. Ta leiab, et Eesti peaks vältima enda puhul rahvustevahelistele konfliktidele rajatud ajalookäsitlust. "Kui ajalugu pole kirjutatud mitte etnose, vaid riigi ja maa ajaloona, kõneleb see tema tänastele erisugustele kodanikele, et seda maad armastades on loota ka vastuarmastusele. Kui Eesti riik kõiki oma inimesi selles veenda suudab, on ta lõpuks hoopis rohkem riik kui kunagi varem."

Õhus on tunda ...

... päris tuntavalt sügist, kas pole? Tallinnas läks üleeile (so pühapäeva) õhtust alates, peale pärastlõunal sadanud vihma, jahedaks. Nii kesköö paiku näitas EMHI pealinna õhutemperatuuriks üle kaheteistkümne kraadi. Mõistagi võib mingi aja pärast taas minna pikemaks ajaks soojemaks, ent teatav muudatus on leidnud keskkonna osas aset. Rattaga mööda Suur-Ameerika tänava kõnniteed kesklinnast välja sõites mõjus sügislikult ka ülesõit krabisevate (vististi) kastani lehtede. Algamas on uus hooaeg, millel on teine pale ja hõng.

Kurt Lewin: pole midagi praktilisemat kui hea teooria

Seda head mõtet saab lugeda Aet Annisti viimases Sirbis ilmunud kirjutisest „Nad lihtsalt ongi sellised!". Kel mahti rohkem lugeda, tehku tutvust enam-vähem samal teemal arutleva Leszek Kołakowski artikliga "Demokraatia on vastuolus loodusega", mis küll ilmus nimetatud kultuurilehes rohkem kui kaks kuud tagasi, kuid mis nii-öelda tuletab ennast mulle aeg-ajalt meelde ja väärib seega läbivõtmist.

Edasine arengutee ja matemaatika käsiraamatud

Eelmise nädala reedel otsustasin minna õppima Tallina Ülikooli keelega seotud eriala, et liikuda sobivusel tõlgi või tõlkijaks saamise suunas. Kas õppida eesti filoloogiat, inglise filoloogiat, soome filoloogiat või spetsialiteeti eesti keel võõrkeelena ja eesti kuluuri ning kui suure koormusega (tõenäoliselt poole kohaga töötamise ja kerge treenimise kõrval) tuleb paika panna lähiajal.

Võimaliku arengutee õppida 2008. aasta kevadeni TTÜ eelõppeosakonnas matemaatika ja ajaloo riigieksamiks (ning EBS-s päevase õppe tudengina inglise ärikeelt ja informaatikat) jätsin vähemasti praegu ette võtmata. Nimetatud ainete hea omandamine ja küllalt positiivsed eksamitulemused võimaldaksid õppida ärijuhtimist, (võib-olla riigieelarvelisel õppekohal) IT-d või õigusteadust. Ent keeled köidavad mind mõneti enam ja olen nende osas edukam ning näiteks avaldiste lihtsustamisülesannete lahendamine võtab mul liiga palju aega.

Ehkki matemaatika pakub mulle huvi ja pean seda tarvilikuks distsipliiniks, häiris mind enam kui kaheksa keskkooli matemaatika trükisega üksi tegelemisel see, et matemaatikud ei lähe oma õpikutes (sh lahenduskäigu) selgitamisel detailseks. Naljatades jääb arvuteadusest mulje nagu oleks tegemist tükati hiina keelega. Õppematerjal võiks olla koostatud nii, et matemaatikas mitte tugev iseõppija saaks sarnaselt keeleõppimisega (pea) täielikult aru, kuidas ülesannet õigesti ja mõistliku ajakuluga lahendada. Pidades lugu Aavo Linnust (Lind) ja teistest autoritest, leian, et matemaatikat tuleks tutvustada ja selgitada võimalusel sama hästi kui näiteks inglise keelt selle õppijale. Loodan, et gümnaasiumi matemaatikat saab teha kirjas mõistetavamaks (loe A. Linnu mõtteid Kaja Roometsa artiklist "Nõutav peastarvutamise oskus korrutustabeli piires ..." ja selle nimel võiks teha rohkem tööd. Võib-olla ühe või teise (nt 5. või 6.) klassi matemaatika õpikus on üksikasjalik seletus ja ainult käsiraamatutes ning teistes mu kasutuses olevates teostes ollakse kokkuvõtlikud. Kuid siiski võiksid viimasedki olla võimalikult kergesti arusaadavad ja rohkem abiks ülesande lahendamisel.

"Viha vajab distantsi ja deemoneid loome niikaua, kuni pole nendega kohtunud." L. Donskis

Neid tabavaid mõtteid sai loetud 3. augusti "Eesti Päevalehest" (vt Tõnu Viigi usutlust). Intervjuus puudutatud vastumeelsusest saab veel lugeda Krister Parise eile ilmunud heast kirjutisest.

Selle nädala filmileid

... on esmaspäeval "Kanal 2-st" nähtud "A Walk to Remember" (vt tutvustust), mis imponeeris oma sisu ja ühe peategelase Jamie'i Sullivani (Mandy Moore) kui isikuga. Mandy Moore'i mängitud noor naisterahvas on tõesti, vähemasti mulle, "every man's dream" nagu kirjutas Noel Bailey IMDb kodulehel.

Soovitan seda filmi vaadata, kui selline võimalus peaks avanema. Linateose DVD-d saab üürida Videoclubist (vt lisainfot). Treilerit on võimalik silmata YouTube'i abil. "A Walk to Remember'" kodulehe aadress on http://www.awalktoremember.com/.
Praegu on küll tunne, et kavatsen filmi aluseks olevat Nicholas Sparksi romaani (loodetavasti lähitulevikus) lugeda. Näiteks siis, kui olen lugenud läbi käsil oleva Philip Rothi "Rüvetatud au" ("The Human Stain").

Kuna ma sattusin (eestikeelse pealkirjaga) "Teekonda mälestustesse" vaatama pärast trenni üsna juhuslikult venitusharjutusi tehes ja ei näinud filmi täielikult, siis võiks seda üksvahe Videoclubi abiga korralikult silmata. Tõenäoliselt, loodetavasti kellegi seltsis või seltskonnas.