Segaverelise mõtted oma teemal

Soovimata kirjutada tundlikul teemal, väljendada võrgus rahulolematust ja kedagi ärritada, kommenteerin Eesti Päevalehes ilmunud Tallinna Ülikooli sotsioloogiaõppejõu doktor Aili Aarelaiu kirjutist „„Oma" saab olla vaid eestikeelne".

Olemata erinevalt mainitud artikli autorist kõrgelt haritud ja õpetlane, leian, et on ebaõige defineerida ennast kui rahvust üksnes teis(t)ele (rahvus(t)ele) vastandades, kuigi see võte on levinud. Märksa raskem on leida teisega ühisosa, teda mõista, üritada lahendada küsimust pingutust nõudval viisil (nt paludes mootorsõidukit kõnniteele parkinud venekeelsel naabril eeskirjadele toetudes mitte parkida edaspidi oma sõiduautot kõnniteel kas või politsei abiga, kui muu ei aita) ja/või elada heasoovlikult koos edasi.

Teiseks ei saa päris nõustuda dotsendi väitega, et rajajoonte segiminekul võõraga ei ole oma eluvõimeline. Üle maailma võib tuua näiteid, kus erinevate etniliste gruppide esindajad on hoidnud, hoiavad ja arendavad oma kultuuri ühiskonnas, kus ollakse kas vähemuses (nt kurdid, baskid, juudid, prantslased Kanadas jpt) või enamuses (nt eestlased Eestis, lätlased Lätis, flaamid Belgias ja sakslased Saksamaal) teistega kõrvuti elades ja segunedes. Rahvus on ju kokkuleppeline tähistaja. Näiteks Eesti- ja Liivimaa kubermangus elanud põliselanikud hakkasid end nimetama eestlasteks üldiselt alles 19. sajandi teises pooles ja üks põhjustest, miks nii hakati tegema, oli soov saavutada iseseisvus (rahvusriigina).

Pidades lugu A. Aarelaiust ja ta seisukohtadest, on mul kui rumeenia ja ukraina päritoluga ema ning eestlasest isa järeltulijal ning teiste etniliste gruppide esindajatele mõeldes mõneti riivav lugeda, et Eestisse rännanud on NSV Liidu orvud. Sovetiajal, kui Eesti oli teiste liiduvabariikidega Nõukogude Liidu osa, toimus liidusisene migratsioon ja siis polnud teada, et ühel päeval elatakse suveräänses Eesti Vabariigis. Tänapäeval toimub osalt analoogne elukohariigi vahetus Euroliidus ja Ameerika Ühendriikides, kus ümberasujad loodavad teises kohas muu hulgas paremini elada.

Kirjutada, et kõige kindlamini on oma ja võõra piiri Eestis fikseerinud arvukas Venemaa kodanikkond (u 135 000 in) ja Eesti kultuuriruumil pole nende kollektiivses mälus kohta, on natuke kummastav lugeda. Väga paljud on Venemaa Föderatsiooni kodakodandsuse valinud sobivamate taotlemistingimuste tõttu (Wikipedia 2007. – Russians in Estonia. Current situation. Citizenship. Alternatives; http://en.wikipedia.org/wiki/Russians_in_Estonia#Alternatives). Küllap on paljud eakamad valinud idanaabri kodakondsuse ka vanaduspensioni saamise pärast. Kui Eesti Vabariik oleks samamoodi Leedu Vabariigiga andnud oma muulastele kodakondsuse pärast taasiseseisvumist või annaks seda kas või Austraalia Liidu kombel praegu, siis usun, et paljud muulased hakanuks või hakkaksid Eesti kodakondseteks. 1991. aasta märtsis peetud referendumi tulemused näitasid, et väidetavasti üle 100 000 mitte-eestlase andis koos eestlastega oma toetuse Eesti Vabariigi sõltumatuse ennistamiseks (Stadnikov, Sergei 1998. Möödapääsmatuks mäluvärskenduseks. – Sirp 7. aug, nr 29; http://www.sirp.ee/archive/1998/07.08.98/Sots/sots1-2.html). Kui põhikeelena võõrkeelt kõnelevad inimesed on elanud aastakümneid Eestis, siis on Eestil koduna nende kollektiivses mälus kohta ikka küll.

Kui paljudele eestlastele ei meeldinud nõukogude ajal nende nimetamine võõrsil venelasteks, sest mõistsid ju eestlased toona enamasti vene keelt, ja/või nõukogudelasteks (ingl soviets), sest oldi sealt riiklikus mõttes pärit, siis nüüd pakub eestlasest sotsiaalteadlane välja, et kutsugem Eesti kodakondsuse saanud venekeelseid eestivenelasteks. Teades, et Eestis elab enam kui 120 rahvusvähemust ja arvatavasti ka teaduslikust vaatevinklist pole adekvaatne nimetada neid erinevatest etnilistest rühmadest pärit inimesi eestivenelasteks. Välja käidud loogika järgi on mu Bukoviinas sündinud ja üles kasvanud ning rumeenia ja ukraina päritolu ema venelane, mida ta ometi pole.

Au pihta käida võiv ja Eesti kodaniku staatust taotlema mitte just väga motiveeriv on Eestis kodakondsuseta elavate isikute äramärkimine soona. Kui autor kirjeldab viimast rühma inimestena, kellel on järsult muutunud oludes tõsised toimetulekuraskused identiteediga, siis mitte oluliselt väiksemad enesemääratlusprobleemid tunduvad olevat ka hulgal eestlastel, kes viimasel ajal näevad põhilise viisina hoida oma keelt, kultuuri ja rahvust lõikavalt vahet tehes ning oma ego pealesurumises (nt II maailmasõjas langenuid mälestava monumendi teisaldus Tõnismäel). Parajalt arusaamatuks jääb selline suhtumine olukorras, kus tunnustatud standardite järgi on eestlastel õnnestunud ülejäänud eestimaalastega luua hästi toimiv riik ja majandus, kuulutakse nii Euroopa Liitu kui NATO-sse ning ollakse hinnatud partner terves maailmas.