Aktuaalsed ülestähendused

Täna oli teist päeva Sirpi kätte võttes hea lugeda Rein Ruutsoo artiklit „Kommarid on õigustajatetagi pedestaalil", kus ta eelviimases lõigus kirjutas, et „teisitimõtlejate vaenlase agendiks, Venemaa sõbraks, kommunistiks, punaseks professoriks jne manamisega diskussiooni pärssimisele on tähelepanu juhtinud Rein Raud, David Vseviov (EPL 30. XI), Erkki Bahovski (PM 27. XI) jt. Just diskussiooni mahasurumise püüus, mitte selles, et mõni ikka veel julgeb torkida, näen ma Eesti demokraatia tänast probleemi." Mainitud suhtumist olen minagi täheldnud üsna tihti ja pean seda kahetsusväärseks lähenemiseks.

Teine, öösel pärast linateose „Kokkupõrge" (ingl Crash) vaatamist Sirbist leitud tabav tähelepanek pärineb Maarja Vainolt, kes kirjandusküljel märgib, et „ometi on nii „Kõrboja peremehe” kui ka „Ma armastasin sakslast” puhul otse hämmastav, kui visalt vaadatakse mööda nende romaanide seosest eestlaste rahvusliku ajaloo ja identiteedi probleemidega. Eriti „Ma armastasin sakslast” oma teemaasetusega võiks näiteks riigikogus olla lausa kohustuslik kirjandus. Eestlased tegelevad ikka veel täpselt samade rahvusliku enesetunde küsimustega, mille üle arutleb ja mille küüsis vaevleb Tammsaare romaani peategelane. Ja globaliseeruvas maailmas on veelgi aktuaalsem armastuse võimalikkus erineva rahvusliku taustaga inimeste vahel (mis on omakorda seotud eestlaste minapildiga, eneseväärikuse või enese häbenemisega)."

Nimetatud YLE TV2-st nähtud ja mitmeid auhindu saanud filmi „Kokkupõrge" sobib iseloomustama Wikipediast leitud sisu tutvustav järgmine lause: „The film seeks to depict and examine not only racial tension, but also the distance between strangers in general." I really agree that "Crash" talks about "major issues in today's society" and hopefully influences positively its viewers and those, who acquaints with it in another way.