Uimastite kasutuselevõtu peaajend laste ja noorte seas

"Uu­rin­gud kin­ni­ta­vad, et nar­koo­ti­ku­mi­de tar­vi­ta­mist alus­ta­vad lap­sed ja noo­red ena­mas­ti sõpra­de-tut­ta­va­te sur­vel," kirjutab Ave Talu tänases Eesti Päevalehes (Talu, Ave 2009. Õigusteoreetikute idee ja rahva tervis. -- Eesti Päevaleht, nr 171, lk 3; http://www.epl.ee/artikkel/474368). Ma leian, et viidatud artikli autorile teada olevate teadustööde tulemust tasub pidada silmas.

Maailma suurim prahikogu

Lugesin enam kui tund aega tagasi Risteri eile kell 20.09 lähetatud meili, kus ta tõi ära viida Äripäeva artiklile "Hiiglaslik prügisaar – suurem kui Prantsusmaa", millest kirjutasid varem Kathy Marks ja Daniel Howden The Independentis ning mida lugesin eestindatult Eesti Ekspressist (loe seda aadressilt http://paber.ekspress.ee/viewdoc/D739EFC2AF2E8D3EC22574C600522918). Greenpeace'i illustratsioon, millel on kujutatud prahikogud ookeanis gloobusel, on pärit Katrin Lipu suletööst "Vaikse ookeani prügisaare pindala suureneb jõudsalt" väärt keskkonnaportaalis Bioneer. Hea, et saastamisest tehakse juttu ja töötatakse jäätmete vähendamise nimel ka Eestis (loe sest aadressilt http://www.killerkott.org/).

Metsasaaduste järele!

Kuna avastasin eile õhtul rattasõidu aegu, et Harku parkmetsas (vt seda geograafiliste koordinaatide 24° 36' 0'' N ja 59° 23' 0'' E abil kaardilt aadressil http://www.harku.ee/.pictures/Harku_vald_veebi.gif) on rohkesti mustikaid, mõnevõrra metsmaasikaid ja tsipa seeni, siis kavatsen võib-olla juba homme minna neid korjama. Mõtlesin, et metsasaadusi võiks sealt noppida rohkem kui ühe korra kuni mõni tundi järjest pundiski. Kel on huvi kaasa lüüa, andku sest teada ütleme poolteist tundi enne võimalikku kokkusaamist ja sobivusel kohtume kokkulepitult, et alustada korjega.

"Fairytale" by Alexander Rybak

Listen a splendid song "Fairytale" with a great performance by Alexander Rybak at http://www.youtube.com/watch?v=-8JRtGMBUz0, where you can observe it also with pithful lyrics. Enjoy!

Autonoomne tulekahjusignalisatsiooniandur

Eile, mil ma soovisin Elfa Elektroonika kaupluses teada saada 85-kroonise optilise suitsuanduri tootja nime ja valmistusriiki, sest need polnud kirjas pakendil, ja tutvusin pärastpoole kodus õigusaktidega elektroonilise Riigi Teataja leheküljel, avastasin, et "Toote ja teenuse ohutuse seaduse" järgi võib tootja olla keegi teine toote valmistaja asemel. Uurimisega tahtsin välja selgitada, kas toote valmistaja nimest ja maast või päritolust peab informeerima. Nimetatud pakendilt leidsin poes, et tegemist on Nexa Electronicsi suitsuanduriga KD-107. Interneti-aadressilt http://www.kingdun.com/English/ProductView.asp?ID=152&SortID=193 tuli ilmsiks, et kaup on tehtud Hiina Rahvavabariigi ettevõttes.

Tänasest Elfa Elektroonika vastusest sain teada, et tehtud optilise tulekahjusignalisatsioonianduri kinnises ümbrises olevas kasutusjuhendis on kirjutatud, et kauba garantiiaeg on kolm aastat. AS-i Vallin Baltic, ehkki keeleliselt oleks mu arusaamist mööda korrektne, kui ärinimi oleks Vallin Baltic AS-i asemel AS Baltic Vallin, edasimüüja SLO Eesti AS küsib hulgimüüjana jutuks oleva suitsuanduri eest käibemaksuta 58 krooni ja pakub nii nagu ka sissetooja AS Vallin Baltic, viieaastast garantiiaega (SLO Eesti AS; http://www.slo.ee/est/muud/suitsuandur ja Vallin Baltic AS; http://www.vallin.ee/est/tooted/estgroup/ohutus/suitsuandurid-gaasilekkeandurid/?productID=1397).

Kui lasta Google'il otsida artikleid fraasidega "suitsuanduri eluiga" ja "suitsuanduri tööiga", siis leiab kirjutisi, kus märgitakse, et tuletõrjesignalisatsioonianduri tööeaks on kuni kümme aastat (Sultson, Siim 2007. Suitsuandur peatselt kõikjal nõutav; http://www.ap3.ee/Default2.aspx?PaperArticle=1&code=3489/rubr_artiklid_348901) või soovitatakse see umbes kümne aasta pärast välja vahetada (Päästeamet; http://www.kodutuleohutuks.ee/index.php?page=suitsuandur).

Aikido valge vöö 5. järgu seisutehnikad

Hea tachiwaza aihanmi katatedori nikyo omote sooritamise video leiab aadressilt http://www.youtube.com/watch?v=YvWRbVUrfTY, mida tehakse videos esimesena.

Aadressil http://www.youtube.com/watch?v=bysK87iVM1k asuvas videos näitab Stefan Stenudd, kuidas teostada tachiwaza aihanmi katatedori sankyo vist omote't. Mulle kui Taikikai valge vöö 5. järgu eksamiks valmistujale on näidatud, et erinevalt Stenuddist viidatud videos, tuleb kata't õppival ehk madalama vööjärguga tori'l liinilt kõrvale astumise järel sooritada ikkyo; lukustada ette kummardatult oma seesmise õla ja jalaga uke käsi, et haarata ta käsi sankyo'likult; suunata see järele andes ettepoole üles, mispeale uke mõningasel ülakeha tõstmisel viib tori diagonaalselt kõrvale astudes ja vasaku käega uke vasakut küünarnukki kontrollides ta tasakaalust välja maha ning lõpetab tehnika sankyo käelukuga kõhuli oleva ründaja õla kohal.

Aadressil http://www.youtube.com/watch?v=yWwsz-17tSU&eurl=http%3A%2F%2Fwww.stenudd.com%2Faikido%2Fkotegaeshi.htm&feature=player_embedded paiknevas videos näitab Stefan Stenudd esimesena, kuidas teha tachiwaza aihanmi katatedori kotegaeshi omote't ja seejärel ura. Mathias Hultman, kes on Stenuddist madalama musta vöö järguga aikidoka, teeb uke rolli läbi kõrgema vööjärguga aikidokale omaselt (dünaamiliselt ja mae ukemi'ga), mida ei nõuta Tallinna Aikidoklubi Taikikai valge vöö 5. järgu eksaminandilt. Teiseks tuleb Taikikai instruktorite Reinu (Raidma) ja Hardi (Ojaste) sõnul Taikikai valge vöö 5. järgu eksamil teha ainult tachiwaza aihanmi katatedori kotegaeshi ura.

Aadressil http://www.youtube.com/watch?v=bLQ8h2v2hAo saab silmata tachiwaza aihanmi katatedori shihonage omote ja ura sooritamist, kus tori'ks on Christian Tissier.

Aadressil http://www.stenudd.com/aikido/ikkyo-gyakuhanmi.htm#gykato selgitab Stefan Stenudd, kuidas sooritada tachiwaza gyakuhanmi katatedori ikkyo omote't ja ura.

Aadressil http://www.youtube.com/watch?v=Rp9MSmXLJJc on võimalik vaadata tachiwaza katadori nikyo omote tegemist.

Aadressil http://www.youtube.com/watch?v=sw0TPWL-bhY saab näha, kuidas sooritab Christian Tissier tachiwaza shomen uchi ikkyo omote't ja ura.

Tachiwaza gyakuhanmi katatedori kokyonage

Kuna Tallinna Aikidoklubi Taikikai aikido valge vöö 5. järgu eksamil, mille nõuded leiab võrguaadressilt http://www.taikikai.ee/images/stories/pdf_files/Graduatsioon_2009_taiskasvanud.pdf, võidakse paluda eksaminandil valge vöö 6. järgu seisutehnika ehk tachiwaza (gyakuhanmi katatedori kokyonage) sooritamist, mida ei nõutud 6. järgu eksamit tehes 2006. aasta detsembris, siis otsustasin otsida Internetist õppevideot, mis oleks abiks nimetatud seisutehnika tegemisel. Veebiaadressil http://www.youtube.com/watch?v=WrSgu-TuNUI&feature=related saab jälgida sensei Hitohiro Saito juhendamist.

The state owns you

Despite you are ill or not. Nii pani mind naljatamisi ütlema tänane EPL-i lugu ühest soomlannast, kes otsustas jääda vähemasti ajutiselt Saksamaale. See tuletas mulle meelde ajateenistuse, maksude maksekohustuse kokku lepitud ulatuses ja muu, mis on siinkandis kodakondsusega inimesele ette nähtud, kui ta vastab kehtestatud nõuetele.

Ära toodud foto lennujaamast pärineb bigfoto.com-i veebilehelt, mille leidsin fraasiga airport and free picture Google'i otsingumootori abil.

" .. kriisi ajal tuleks just vähem kulutada."

Nõnda leidis Mihhail Lotman Sotsiaaldemokraatia õhtuülikooli loengu raames toimunud vestlusringis, kus Postimehes ilmunud Silja Kaigu foto ja artikli järgi osalesid veel Rein Raud ja Jaan Kaplinski. Ka ma usun, et majandussurutise aegu oleks rohkem kasu sellest, kui tarbitakse vähem ja/või säästlikult.

"Mr Deeds", "Let My Love Open the Door" ja "Viharavi"

Ehkki eile TV3-st silmatud film "Mr Deeds" polnud kuigi hea linateos ja ma oleksin võinud vaatamise asemel minna jalgrattaga sõitma ehk ennast välja liigutama, kuulsin filmi reklaamiklipist Pete Townshendi väga head lugu "Let My Love Open the Door". Pala uuemas kuues ja üksnes kitarril saab kuulata YouTube'ist aadressil http://www.youtube.com/watch?v=vF1sVrFCkrY. Laulusõnad leiab aadressilt http://www.stlyrics.com/lyrics/mrdeeds/letmyloveopenthedoor.htm.

YouTube'itsi aga jõudsin sama loo teise esitajani, Michael Cavanaugh'ni, keda saab kuulata hästi laulmas "Let My Love Open the Doori" aadressil http://www.youtube.com/watch?v=77ajdGlGMwM.

Järgmisel nädala esmaspäeval saab TV3-st vaadata teist, priimat filmi ("Viharavi") Adam Sandleriga, kellega mängivad linateoses ka Jack Nicholson ja John Turturro, kes mängis edukalt Sandleri teenrit "Mr Deedsis". "Viharavi" reklaamipala saab kaeda aadressil http://www.youtube.com/watch?v=IUDuldVP7yg.

Mida kasvatada, pidada ja korjata

Viimases Maalehes ilmunud kirjutises "Mahekaupa ei jagu kõikidele soovijatele" on häid mõtteid, mida maal elades pidada ja kasvatada.

Mulle meenutasid artiklis mainitud kuivatatud seened, et kuivatatud toiduaineid võib võtta kaasa matkale, kus neid saab süüa pärast soojendamist. Nõnda soovitati teha aastaid tagasi nähtud vist Soome televisiooni saates, kus oli juttu reisimisest Rootsis. Toiduainete tahendamisega tegelenud proual ja saatejuhil õnnestus jalgsiretkel valmistada suurepärane lõunasöök oja ääres.

Maalehe hinnatabelis märgitud pohlade maksumus (50 kr/kg) turul pani mõtlema nende korjamisele ja müümisele (sh hiljem pärast sügavkülmikus hoidmist) nii turulistele kui toitlustajatele.

Tänase Postimehe vahele pandud lisalehe Avasta Kanadat artikkel "Kanada mustikad kasvavad mühinal" aga innustab sobivusel viljelema mustikaid.

Erki juubelipidu

Kiitus Erkile (Nukk), Chrislynile ja kõigile teistele vahva juubelipeo eest Maisi tänava eestiaegse maja kenas korteris! Erki sai 24. jõulukuul 30-aastaseks ja selle puhul kutsus ta eilseks kohale hulga toredaid inimesi, kellega sai koos veeta aega.

Tuli ilmsiks, et seltskonnas oli veel üks jalgrattur, Madis Jääger oma kena kaasa Mari-Liisi ja armsa lapsega. Selgus, et Madis on Mari-Liis Juuli koolivend Tallinna Reaalkoolist. Tublidest Kadrina inimestest olid kohal peale sünnipäevalapse Ain Reedaga, Illimar (Mattus) Janikaga, Erki vend Rauno, kellega kohtusin esimest korda, Ingmar (Mattus) Evelyga, kellega töötasind varem Stockmannis ja kes toimetab nüüd restoranis Pärl. Tutvutud sai Erki töökaaslase Andresega, kes tuli koos kaaslasega kohale samal ajal kui mina. Mitmete teiste külaliste seas, kellega puutusin vähem kokku, oli Marika Korolev koos Marekiga, kui mäletan ta eesnime ikka õigesti. Nii, nüüd sai pandud kirja kõigi nende nimed, kelle omad jäid Erki juubelipeost meelde. Nõnda et edaspidi saan siit järele vaadata, kellega tähistasime sünnipäeva.

Rõõmustav, et emaga eile nelja tunniga valmistatud tordid, mis sai Erkile juubeli puhul kingitud, maitsesid külalistele ja panid ära märkima, et võiks suisa mõelda kondiitriäri pidamisele. Mulle meeldis muu hulgas väga Erki ja Chrislyni valmistatud õunamahl, mis sai otsa peo lõpuks. Tuli ilmsiks sümpaatne tõik, et Chrislynile meeldib teha head ja paremat sügisandidest. Peale õunamahla, mida sai valmistatud Kadrinas enam kui sada liitrit Merivälja aia ubinatest, tehti isegi õunaveini, mis oli ka juubelilaual.

Avastasin natuke aega tagasi, et koosviibimise lõpus jutuks olnud Theatrumi kiidetud lavastus "Maarja kuulutamine", mida mängiti esimest korda novembris, saab näha 2009. aasta sügisel. Nii et seda tükki ei saagi minna vaatama jaanuaris või veebruaris, nagu pakkusin välja. Eks mõtlen järele, millest võiks osa saada "Maarja kuulutamise" asemel. Tuli meelde, et Marika kutsus enne väljumist teatrisse. Seega üks võimalus oleks minna Vana Baskini Teatrisse, mille lavastustes astub peokülaline üles.

Telesari „Kas on elu pärast kapitalismi?"

Alustasin täna Von Krahli Akadeemia kaheksaosalise sarja „Kas on elu pärast kapitalismi?" viimase, tsükli järjekorras küll esimese telesaate jälgimist, kus saab kuulata ökopoliitiku, filantroobi ja ajakirjaniku Jakob von Uexkulli loengut teemal „Maailm vajab uut narratiivi". Rõõmustav, et taas sai osa Von Krahli Akadeemia raames huvitavatest ettekannetest ja ETV võttis need näitamiseks nii oma kavva kui võimaldab neid seirata priilt tagantjärele ETV saadete arhiivi abil.

Õiguskantsler: füüsilise karistusega suhtumise mõjutamine on täiesti keelatud

Kiitus õiguskantslerile, kes on töötanud selle nimel, et ajateenistus Eesti Vabariigis täidaks talle püstitatud eesmärke alandavate meetoditeta, millega tuli mulgi paraku tihti kokku puutuda lühikeseks jäänud tegevteenistuse aegu 2000. aastal Õhutõrjedivisioni (alates 1.7.2008 Õhutõrjepataljon) II patareis Tapal! Indrek Tedre asjakohast selgitavat kirjutist „Lubamatud karistused kaitseväes" saab lugeda tänase Eesti Päevalehe 3. leheküljelt.

Aastaid jälgitud saated

Telesaated, mida olen keskkonnahuvilisena vaadanud ja kuulanud aastaid, on „Osoon" ja „Tasakaal". Viimasel ajal ma enamasti kuulan neid raaliga toimetades Mozilla Firefoxi brauseri vahendusel. Justkui oleksid need mitte tele-, vaid raadiosaated. Kui soovin vaadata, mida saates näidatakse või lugeda selle subtiitreid, siis heidan pilgu võrgulehitseja vastavale sakile. „Osoonist" saab osa ETV saadete arhiivi ja „Tasakaalust" TV 3 veebitelevisiooni saidi abil.

Raadiosaadetest olen keelehuvilisena kuulanud „Keelekõrva", mida on võimalik kuulata „Keelekõrva" arhiivitsi.

Suveilmast

Tulin äsja rattaga kesklinnast ja tõdesin sõidu aegu taas, et meil on ilusad ja parajalt soojad ilmad sel suil. Mitte nii suvised nagu praegu Pekingis, kus plusskraade on tihti 35 jagu ja teeb võistlemise Eesti tippsportlastele raskeks, ega nõnda palavad kui on olnud varem, mil kraadiklaas on näidanud vähemasti 26 soojakraadi. Ma elan ses mõttes õiges kohas ja too tõik tõstab tuju. Kui me kliimas saab kõik eluks vajaliku kätte, siis on kenasti. Even though a lot of people, as well journalists in their channels, say that we don't have a good summer in Estonia, I think we do have. Every day is beautiful. It just can be sometimes nicer or in other words more suitable to our expectations. It seems that what do we think about the weather, depends on how we look. As you probably could already assume.

„Teeme ära!" eel

Huvitav, et koristustalgulistel tuleb maksta jäätmehunniku likvideerimist ja töölõigu ärategemist kinnitava SMS-i ärasaatmise eest (vt juhendist „Teata meid oma progressist" lk 2). Paistab, et riigi, linna, valla ja/või mobiilsideoperaatoritega pole saadud kokkuleppele, et kui 3. mail lähetatakse fikseeritud sisuga tekstiteade numbril 15977, siis see on läkitajale prii. Vabatahtlikud teevad niigi tasuta tööd ja tegelevad koos korraldajatega probleemide kallal, millega hulk juriidilisi isikuid häbematult vähe tegelevad. See tõenäoliselt väikene aplus on esinenud varemgi näiteks sünnitusaparaatide ja teiste annetuste kogumisel telefonitsi. Ehkki Rainer Nõlvaku juhitav ettevõtmine koos talgulistega on vajalik ja tänuväärne, on säherdune üksikasi kergelt häiriv. Teades, et eelmainitud asutused ja vähem või rohkem parempoolselt mõtlevad persoonid üle maailma tihti ongi lootnud (sh keskkonnasäästlikele) maailmaparandajatele ja vabaühendustele, kes majanduslikult ebatulusa (musta) töö või loovutuse nii kui nii aja vältel ära teevad. Siis, kui mure on kasvanud küllalt suureks.

Aktuaalsed ülestähendused

Täna oli teist päeva Sirpi kätte võttes hea lugeda Rein Ruutsoo artiklit „Kommarid on õigustajatetagi pedestaalil", kus ta eelviimases lõigus kirjutas, et „teisitimõtlejate vaenlase agendiks, Venemaa sõbraks, kommunistiks, punaseks professoriks jne manamisega diskussiooni pärssimisele on tähelepanu juhtinud Rein Raud, David Vseviov (EPL 30. XI), Erkki Bahovski (PM 27. XI) jt. Just diskussiooni mahasurumise püüus, mitte selles, et mõni ikka veel julgeb torkida, näen ma Eesti demokraatia tänast probleemi." Mainitud suhtumist olen minagi täheldnud üsna tihti ja pean seda kahetsusväärseks lähenemiseks.

Teine, öösel pärast linateose „Kokkupõrge" (ingl Crash) vaatamist Sirbist leitud tabav tähelepanek pärineb Maarja Vainolt, kes kirjandusküljel märgib, et „ometi on nii „Kõrboja peremehe” kui ka „Ma armastasin sakslast” puhul otse hämmastav, kui visalt vaadatakse mööda nende romaanide seosest eestlaste rahvusliku ajaloo ja identiteedi probleemidega. Eriti „Ma armastasin sakslast” oma teemaasetusega võiks näiteks riigikogus olla lausa kohustuslik kirjandus. Eestlased tegelevad ikka veel täpselt samade rahvusliku enesetunde küsimustega, mille üle arutleb ja mille küüsis vaevleb Tammsaare romaani peategelane. Ja globaliseeruvas maailmas on veelgi aktuaalsem armastuse võimalikkus erineva rahvusliku taustaga inimeste vahel (mis on omakorda seotud eestlaste minapildiga, eneseväärikuse või enese häbenemisega)."

Nimetatud YLE TV2-st nähtud ja mitmeid auhindu saanud filmi „Kokkupõrge" sobib iseloomustama Wikipediast leitud sisu tutvustav järgmine lause: „The film seeks to depict and examine not only racial tension, but also the distance between strangers in general." I really agree that "Crash" talks about "major issues in today's society" and hopefully influences positively its viewers and those, who acquaints with it in another way.

Taas üks ajastu märk vähem

Pärast head treeningut ja (Soome TV 1-st nähtud) Inglise filmi ,,Lehtpuu varjus" vaatamist lugesin Postimehest piltuudist ,,Pilvelõhkujad pisaraid ei usu", et jällegi on lastud põhiliselt suurema tulu teenimiseks lammutada ajaloolise väärtusega puitmaja aadressil Kentmanni 6, Tallinn. Kinnisvaraprojekti teostajaks on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik koos Merko Ehitusega.

See on kurvastav, et nõnda on lubatud toimida kunagisel koolimajal, mis nägi kena välja. Kahju, et suundumus rajada uusi objekte väärtuslike vanade arvel (nt Sakala keskuse osaline ja erinevalt Kalamaja puithoonetest miljööväärtuslikeks mitte peetud Maakri tänava kandi puitmajade lammutamine, Tallinna Vanalinna kaitsemüüri äärde elumajade rajamine jne) jätkub suuremal või väiksemal määral nii siin kui seal. Veel enam paneb nördima teadmine, et tänapäeva Eestis väga paljusid sääraseid tegusid ära hoida või leida keskteelisi lahendusi, kus säilitatakse nii olemasolev kui antakse voli teha mõistlikul määral uut, tõenäoliselt ei õnnestu. Kui midagi annab ära teha, siis kulub asja eest seismiseks hulk aega ja jõudu.

Segaverelise mõtted oma teemal

Soovimata kirjutada tundlikul teemal, väljendada võrgus rahulolematust ja kedagi ärritada, kommenteerin Eesti Päevalehes ilmunud Tallinna Ülikooli sotsioloogiaõppejõu doktor Aili Aarelaiu kirjutist „„Oma" saab olla vaid eestikeelne".

Olemata erinevalt mainitud artikli autorist kõrgelt haritud ja õpetlane, leian, et on ebaõige defineerida ennast kui rahvust üksnes teis(t)ele (rahvus(t)ele) vastandades, kuigi see võte on levinud. Märksa raskem on leida teisega ühisosa, teda mõista, üritada lahendada küsimust pingutust nõudval viisil (nt paludes mootorsõidukit kõnniteele parkinud venekeelsel naabril eeskirjadele toetudes mitte parkida edaspidi oma sõiduautot kõnniteel kas või politsei abiga, kui muu ei aita) ja/või elada heasoovlikult koos edasi.

Teiseks ei saa päris nõustuda dotsendi väitega, et rajajoonte segiminekul võõraga ei ole oma eluvõimeline. Üle maailma võib tuua näiteid, kus erinevate etniliste gruppide esindajad on hoidnud, hoiavad ja arendavad oma kultuuri ühiskonnas, kus ollakse kas vähemuses (nt kurdid, baskid, juudid, prantslased Kanadas jpt) või enamuses (nt eestlased Eestis, lätlased Lätis, flaamid Belgias ja sakslased Saksamaal) teistega kõrvuti elades ja segunedes. Rahvus on ju kokkuleppeline tähistaja. Näiteks Eesti- ja Liivimaa kubermangus elanud põliselanikud hakkasid end nimetama eestlasteks üldiselt alles 19. sajandi teises pooles ja üks põhjustest, miks nii hakati tegema, oli soov saavutada iseseisvus (rahvusriigina).

Pidades lugu A. Aarelaiust ja ta seisukohtadest, on mul kui rumeenia ja ukraina päritoluga ema ning eestlasest isa järeltulijal ning teiste etniliste gruppide esindajatele mõeldes mõneti riivav lugeda, et Eestisse rännanud on NSV Liidu orvud. Sovetiajal, kui Eesti oli teiste liiduvabariikidega Nõukogude Liidu osa, toimus liidusisene migratsioon ja siis polnud teada, et ühel päeval elatakse suveräänses Eesti Vabariigis. Tänapäeval toimub osalt analoogne elukohariigi vahetus Euroliidus ja Ameerika Ühendriikides, kus ümberasujad loodavad teises kohas muu hulgas paremini elada.

Kirjutada, et kõige kindlamini on oma ja võõra piiri Eestis fikseerinud arvukas Venemaa kodanikkond (u 135 000 in) ja Eesti kultuuriruumil pole nende kollektiivses mälus kohta, on natuke kummastav lugeda. Väga paljud on Venemaa Föderatsiooni kodakodandsuse valinud sobivamate taotlemistingimuste tõttu (Wikipedia 2007. – Russians in Estonia. Current situation. Citizenship. Alternatives; http://en.wikipedia.org/wiki/Russians_in_Estonia#Alternatives). Küllap on paljud eakamad valinud idanaabri kodakondsuse ka vanaduspensioni saamise pärast. Kui Eesti Vabariik oleks samamoodi Leedu Vabariigiga andnud oma muulastele kodakondsuse pärast taasiseseisvumist või annaks seda kas või Austraalia Liidu kombel praegu, siis usun, et paljud muulased hakanuks või hakkaksid Eesti kodakondseteks. 1991. aasta märtsis peetud referendumi tulemused näitasid, et väidetavasti üle 100 000 mitte-eestlase andis koos eestlastega oma toetuse Eesti Vabariigi sõltumatuse ennistamiseks (Stadnikov, Sergei 1998. Möödapääsmatuks mäluvärskenduseks. – Sirp 7. aug, nr 29; http://www.sirp.ee/archive/1998/07.08.98/Sots/sots1-2.html). Kui põhikeelena võõrkeelt kõnelevad inimesed on elanud aastakümneid Eestis, siis on Eestil koduna nende kollektiivses mälus kohta ikka küll.

Kui paljudele eestlastele ei meeldinud nõukogude ajal nende nimetamine võõrsil venelasteks, sest mõistsid ju eestlased toona enamasti vene keelt, ja/või nõukogudelasteks (ingl soviets), sest oldi sealt riiklikus mõttes pärit, siis nüüd pakub eestlasest sotsiaalteadlane välja, et kutsugem Eesti kodakondsuse saanud venekeelseid eestivenelasteks. Teades, et Eestis elab enam kui 120 rahvusvähemust ja arvatavasti ka teaduslikust vaatevinklist pole adekvaatne nimetada neid erinevatest etnilistest rühmadest pärit inimesi eestivenelasteks. Välja käidud loogika järgi on mu Bukoviinas sündinud ja üles kasvanud ning rumeenia ja ukraina päritolu ema venelane, mida ta ometi pole.

Au pihta käida võiv ja Eesti kodaniku staatust taotlema mitte just väga motiveeriv on Eestis kodakondsuseta elavate isikute äramärkimine soona. Kui autor kirjeldab viimast rühma inimestena, kellel on järsult muutunud oludes tõsised toimetulekuraskused identiteediga, siis mitte oluliselt väiksemad enesemääratlusprobleemid tunduvad olevat ka hulgal eestlastel, kes viimasel ajal näevad põhilise viisina hoida oma keelt, kultuuri ja rahvust lõikavalt vahet tehes ning oma ego pealesurumises (nt II maailmasõjas langenuid mälestava monumendi teisaldus Tõnismäel). Parajalt arusaamatuks jääb selline suhtumine olukorras, kus tunnustatud standardite järgi on eestlastel õnnestunud ülejäänud eestimaalastega luua hästi toimiv riik ja majandus, kuulutakse nii Euroopa Liitu kui NATO-sse ning ollakse hinnatud partner terves maailmas.